Nahast noatupe kursus algab oktoobrikuus!

Üks noatuppedest, mille Egge Edussaar-Harak tegi enda diplomitöö jaoks.

Ma kahtlustan, et nii mõnigi Agelinde ja Vanakaruvalukoja andunud austaja ihaleb enda noale või pussile juba ammu imeilusat ja omatehtud noatuppe. On kindlasti neid, kel selline asi juba tehtud ja olemas, aga …

Meie Egge, kel Tallinnast taskus metalli- ja Tartust nahakunsti diplom, õpetab 8.-29. oktoobril Tartu Rahvaülikoolis, kuidas nahast noatuppe valmistada. Kursuse maht on 12 akadeemilist tundi. Kui nahatöö ja noatupe tegemine vähegi huvitab, on see võimalus, mida soovitame soojalt kasutada. Sest Agelindel endal ei ole hetkel ei ruume ega muud võimekust sarnast kursust korraldada.

Mida see kursus õigupoolest sisaldab?

Kõigepealt räägitakse teile üldiselt noatuppedest, nahatööst ja siis mõtlete koos välja kavandi. See aidatakse teil välja lõigata ja siis läheb valmistamiseks! Kuna kõige ilusamad ja edevamad noatuped on just nimelt voolitud mustriga, siis õpite taimparknahale mustrit tekitama ja saate endale iseäranis ilusa ja unikaalse tupe. On lihtsamaid, on keerulisemaid tuppesid. Laseme pigem piltidel rääkida.

This slideshow requires JavaScript.

Rubriigid: nahk, töötoad | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Suvekroonika 2012 teine osa — Borre viikingilaager 2012.

For the sake of the health of your scrolling finger, English version will be in the next post!

Minu siirad vabandused, et reisikroonika nii aeglaselt valmib. Süüdistada võib selles reisi- ja muinaspohmakat, mis tuttav ilmselt paljudele taaskehastajatele. Pärast kuudepikkust intensiivset rabelemist ei jaksa tükk aega enam varvastki liigutada, tahaks ainult lesida uues mõnusas voodis ja talveunne suikuda. Aga eks ma siis üritan sutike suvest uneleda…

Vaade Borre sepikojale

Borre viikingilaager on kindlasti üks suurimaid viikingiüritusi Skandinaavias. See Norras, Oslo lahes, Horteni külje all toimuv laager leiab aset iga kahe aasta tagant ehk siis üleaastati. Ajalooline Borrekaupangen ehk Borre park on koht, kustkandist on pärit ka kuulus Borre stiil.

Osalemisankeedi täitsime ja saatsime ära juba talvel, veebruaris. Misjärel närisime paar-kolm-neli kuud küüsi ja — siis saime kutse! Me olime vägagi üllatunud, aga samas ka rõõmsad.

Saabumine

Otseloomulikult lähenesime me laagrile valelt poolt, nn tagauksest. Tänu ostlemisseiklustele jõudsime teisele poole lahte suht hilisel õhtutunnil. Ekslesime pärast praamilt mahasõitmist Hortenis natuke ringi, küsisime teed ning panime auto mingi modernse muuseumihoone juurde. Ees laiutas iidsete puude ja kalmuküngastega kaunis park, mille kauges otsas paistsid telgid. Võtsime jalad alla, käest kinni ja tatsasime siis läbi pargi. Saime laagris vaevalt paar sammu astuda, kui meid murdis rajalt maha väike kallistamismasin — meie sõber Silja.

Meie sõber Silja, kes punub väga lahedaid tõrvikuid ja muud põnevat.

Silja kallistas meid korralikult-korralikult ning teatas siis, et meie telgikoht on kohe nende väikese “perekonna” kõrval. Ta juhendas meid ka, kuidas peavärav üles leida ning arvas, et pangu me kõigepealt telk üles ja otsigu korraldajaid hiljem (kui neid väravas pole). Vantsisimegi läbi pargi tagasi, tegime tiiru ümber kiriku ning sõitsime laagrisse sisse.

Saime vaevalt telgi üles pandud ja asjad sisse tuubitud, kui Kaspari sõnul tuli üks naine ja käskis seda kolm meetrit nihutada — hiljem pidavat üks telk veel tulema (arvake ära, kas tuli?). Tühja kõhu, rohke kirumise, sõprade irvitamise ja “oheii, muidugi meil pole abi vaja!” saatel saime lõpuks telgi edasi liigutatud. Lootsime südamest, et sai ka hästi liigutatud ja rohkem seda tsirkust kordama ei pea. Õnneks jäädi rahule.

Lars, see esimene. Ta on kõigele lisaks osav sepp ning oskab vitstest toole punuda.

Peab ütlema, et me sõbrad Silja ja Lars, kellega tutvusime juba eelneval talvel Eestis toimunud viikingite talvelaagris, tegid olemise kohe palju kodusemaks ja muhedamaks. Tutvusime ka ülejäänud grupiga: Silja tütre ning Taanist pärit perekonnaga. Ka teise perekonna pea nimi oli — arvake ära! — Lars. Õhtuti istusid kaks Larsi lõkke ääres ning laulsid hommikuni. Ja laulsid väga ilusti.

Ka söögitegemine oli selles grupis peamiselt meeste pärusmaa, nii isuäratavalt kukkus see neil välja. Kardan, et minul läheb lõkke peal kokkamises sarnase leveli saavutamiseks veel aastaid ja aastaid. Ei ole lihtsalt nii palju kogemust, loovust ja ehk ka julgust. Nämmnämm! Samas, septembrikuisele liha-siidriga kogemusele tuginedes võib tunnistada, et värske lihaga saab teha imesid ja lootust on, palju on.

Samal õhtul saime ka tuvastatud ühe korraldajatest — sama naise, kes käskis meil telki nihutada. Komistasime tema otsa puhtjuhuslikult, vetsu minnes. Vetsud asusid väravate juures ning keegi opakas oli oma treileri kõrgust valehinnanud ja värava maha sõitnud. Eks Kaspar aitas seda siis eest ära tõsta. Saime taaskord kinnitust, et peame järgmine päev peatänavalt üles otsima kolbaga telgi, et seal ongi korraldajad…

Korraldajad

Kolp! Mul ei ole halli aimugi, kas see oli nüüd pealikutelgi oma või mingi muu, kõik olid väga uhked. (foto: Maren Runesdatter Werner)

Järgmisel päeval asusime siis korraldajaid otsima, et ennast korralikult ära regada. On teil aimu, kui palju kolbaga telke Borres oli?!?

Iga teise telgi küljes tundus mõni kolp ilutsevat, üks uhkem kui teine. Otsisime natuke väravast otse teise laagri otsa minevat tänavat pidi, mis meie arust ja igasuguse loogika kohaselt oligi peatänav. Seda, et korraldajate telk ja peatänav asusid hoopis nurga taga, saime teada alles siis, kui pärast keskpäevast koosolekut südame rindu võtsin, Borre Vikingelagi pealikule lähenesin ja uurisin ega ta tea, kust Vickyt leida.

Olin kogu peamiselt norrakeelse miitingu aja julgust kogunud. Olin kuulanud kõrvad kikkis norrakeelset juttu, mis tundus äärmiselt tähtis ja informatiivne ja mille ingliskeelne vaste kõlas umbes nii: “Yes.” Olin arglikult lasknud mööduda ka avalike küsimuste osa — kuis sa ikka kogu laagrirahva ees tunnistad sellist häbiasja, et pole ikka veel korraldajate laagripaika suutnud üles leida ja end korralikult kirja panna. Olin oodanud, kuni veel mõned küsijad ja rääkida tahtjad pealikut piiravad ning siis lõpuks suu lahti teinud…

Borre pealik (foto Espen WinPics Winther)

Pealik, kes nägi välja üsna aukartust sisendav, osutus äärmiselt abivalmiks ja lahkeks. Ta teatas rõõmsalt, et järgnegu ma talle, kohe juhatab mind nende laagripaika. Ja seal see oligi, kohe ümber nurga! Ümber selle nurga, mille olemusolu me polnud tol hetkel veel õieti tuvastanudki. Ja peatänav osutus hoopis “meie peatänavaga” paralleelseks. Kes seda oleks arvanud?

Vicky, Borre punapäine korraldajaingel (foto: Tove Lodal)

Ja seal Vicky oligi, üritas vaeseke parajasti sokke ja saapaid jalga panna. Paraku aga on see üsna vaevarikas ettevõtmine, kui oled korraldaja. Alatasa tahab keegi sult midagi küsida, sinu poole muredega pöörduda või end kirja panna. Ma polnud seal esimene. Ootasin rahulikult oma järge, kuni Vicky sokid-saapad jalga sai. Suursuur aitäh talle nii abi eest laagris kui ka enne seda! Kannatlikult minu küsimustele vastamise eest ja juhtnööride jagamise eest! Aitäh!

Müümine

Meie asukoht laagris, Vingle’i tänava nurgal

Telk Vingle’i tänava nurgal edukalt püsti, meie kohalolek ametlikult kinnitatud, saime rahus enda asju müüa. Alguses lauda ega midagi. Sellele vaatamata läks esimesel päeval müük päris hästi. Kaspari, Vanakaru ja Egge tööde kvaliteeti hinnati kõrgelt ja uudistajad-ostjaid sumises me sõbade ümber juba enne, kui ametlikult nn poe lahti tegime. Kogesime Borres ja teistes laagrites omal nahal ja panime kõrva taha rohkesti ideid ja õppetunde, milline peaks olema üks õige müügitelk, mis hinda küsida ja kuidas asju presenteerida. Suur aitäh kõigile nõuandjatele!

Nii nägi välja meie algne müügilett Borres, lihtsalt sõbad maas.

Õppisime üsna ruttu, et ilma lauata pole Skandinaavias suurt midagi teha. Sombuses kliimas kasvanud inimestena oleks see teadmine pidanud meile vist emapiimaga kaasa tulema, aga võta näpust, või õigemini lauajalast. Just nimelt lauajalast me siis paduvihmase öö järel kinni saimegi. Pistsime nina telgist välja ning vaatasime, kuidas laastupuruga kaetakse neid mülkaks muutunud poriseid “külateekesi”, mida mööda Elo öösel suure hädaga seigelnud oli. Silmitsesime  nukralt märga kamarat oma telgi ees ning otsustasime minna lauajahile. Keegi ju ometi peab sellise suure laagri peale lauakest müüma! Kas või pisipisikest!

Laud! Kummardus elupäästja Götzile!

Tuli välja, et müüakse kõike muud peale laudade. Igasuguseid ebavajalikke ja natuke vajalikke asju, aga seda kõige karjuvamat vajadust — ei kusagil. Jõudsime oma otsinguretke käigus saksa sepa Götzi juurde. Olime temaga juba eelmisel päeval sõprust sobitanud, tema lõkke veeres uhkest pokaalist veini mekkinud ning Mari tehtud imesooja ja paksu nõelkootud kampsuni talle suure pidulikkusega üle andnud. Kuulnud meie ohkeid, et kusagilt ei leia üht hääd lauda ning jah, me oleme need opakad, kes tulid kauplema ilma lauata, võlus Götz oma telgist välja täitsa niisama seisva laenukõlbuliku laua! Me olime õnnest ogarad. Algselt laenuks võetud laud jõudis laagri jooksul muunduda juba päris meie OMA lauaks, tegime Götziga head vahetuskaupa. Kilpkonnad laua vastu.

Uued sõbrad ja toredad taaskohtumised

On sõpru, keda sai juba mainitud. On teisi sõpru, kellega kohtusime küll esmakordselt Borres, aga kes peaosa hakkavad mängima hoopis mõnes hilisemas laagris. Postituse natukegi lühemana hoidmise huvides neist siis seal. Ja on sõpru, kes olid Borres, kes kogemata kombel isegi jäädvustasid meid pildi peale Borres, aga kellega tuttavaks saime hoopis Birka viikingilaagris.

Meie sõber Martin Borre Vikingelagist (foto Espen Winpics Winther)

Meil oli väga hea meel saada tuttavaks Ingeri ja Martiniga. Asi sai alguse Kaspari ja Ingeri ühisest rongaarmastusest ning kasvas üle tihedamaks suhtluseks meie vahel. Nad mõlemad on väga soojad ja sõbralikud inimesed. Võtsime hea meelega vastu ka nende küllakutse ning veetsime õhtu ja öö enne Gudvangeni viikingilaagrit nende majakeses, mis ei asu Borrest just väga kaugel. Ainult meie tegime vahepeal “vääikeeeseee kõrvalepõike” Rootsi, Birkasse…

Selles, et trollid mägedes lõket teevad, pole mingit kahtlust, näete ju! (autor Rolf Lidberg)

Ärgata üles, vaadata mägesid ja “suitsevaid trollilõkkeid” — see kõik oli äärmiselt vahva. Oli tunne, nagu oleks tõesti sattunud maailma, kus elavad trollid, röövlitütar Ronjad, vennad Lõvisüdamed ja hallvanakesed ma muud põhjamaised muinaselukad. Maailma, kus pilved ja maapind segunevad ning sünnib kummalisi asju. Kus mäed on täis eriti häid seene- ja marjakohti ning olevusi, kes elavad seal täiesti oma elu. Aitäh Inger ja Martin! Teie kingitud kotitäis kuivatatud kukeseeni leidis meis aga tänulikud kasutajad.

Inger lapselapsega

Inger näitas me külaskäigu ajal mulle ka enda laste ja lapselaste pilte. Ning, ohhh üllatust, kogemata kombel olin ka mina tema tütre ja lapselapse endale pildi peale jäädvustanud. Selliseid kokkusattumisi juhtub üsna tihti.

See kogemata kombel tehtud pilt, peal nii Ingeri tütar kui ka lapselapsuke keskel

Lisangi siia tema jaoks selle enda tehtud pildi. Ühtlasi näitab see ühe viikingitelgi sisustust. Natuke kraami müügiks, nahad põrandal, riiul seinas ja omajagu kohti istumiseks. Kõik on, nagu olema peab.

Tryzna uhiuus müügitelk

Ja nagu suuremas osas viikingilaagrites, kuhu sattume, oli sealgi kohal Tryzna! Ehk siis Michal, Karina ja Darek.

Saime neilt palju rõõmsaid kallisid ja kuulsime vahvatest plaanidest. Michal jagas mulle ka pikalt näpunäiteid müüginduse osas. Ning Karina pakkus poolsooja mõdu, mis maitses väga hää. See oli väga rõõmus taaskohtumine.

Karina ostis Kasparilt urnesi stiilis kõrvarõngad, mis on ühtlasi minu suured lemmikud. Ja Michalil ilutses kaelas väike ripats, mille eelmisel kevadel Cesises neile kinkisime.

Seal see Jens Jorgen seisab paku juures — põll ees, müts peas, parajalt nõgine-mudane (foto: Tove Lodal)

Loomulikult oli Borres olemas ka sepikoda. Kaspar seal aega viita ei saanud, oli ju seekord kaupmehe rollis. Aga uudistamas ja tutvust sobitamas käisime küll.

Kõige tuttavamaks saime Jens Jorgeniga, kes oli ühtlasi ka Larsi ja Silja sõber. Kui pärast inimestele kirjeldasin, et kellega kõik sõprust sobitasime, siis käis tihti läbi fraas “ja ta oli selline habemega ja pikkade juustega”. Jens Jorgenil küll pikki juukseid pole, aga habe on tal küll. Ja uhke sepapõll samuti.

Tove (vasakul) ja Nille (kõige paremal) õpetamas (foto: Tove Lodal)

Etteruttavalt räägin ka Tovest, Nillest ja Magnusest. Neid me Borres õieti ei kohanudki. Ometi olid nad seal. Tove suutis isegi meid koos Magnusega pildi peale jäädvustada, kogemata. Ei aimanud tol hetkel ei tema ega ka meie, et meie teed ristuvad Birka viikingilaagris, kus teeme kaupa, sõbrunene ja kus Elo õpib nende käest vahukommi lõkkel grillima ja sööma.

Nille ja Tove müüsid imeilusaid enda värvitud lõngasid ja kangaid ja riideid. Sain aru, et enne Borre laagri algust olid nad ka vastavateemalist töötuba läbi viinud. Proovin, äkki leian Birka laagrist ka mõne pildi, kus nende tehtud ilu peal on.

See linalakk noormees esiplaanil on siis Magnus, meie aga oleme justkui kogemata tema selja taha eksinud (foto: Tove Lodal)

Nille pojast Magnusest aga räägin pikemalt järgmises, Birka-teemalises postituses. Tema mängib sealses loos väga suurt ja tähtsat rolli. Natuke nagu hulkur Rasmus, lõvisüdamega.

Borre melu, söögitegemine ja püksid

Borre laagri sissekäigu juures oli selline hoiatussilt (foto: Anita Foss)

Borre kui laager oli paras melu. Palju viikingeid, palju kaupa, mida tahaks või väga tahaks ja vägagi muljetavaldav iidne park asukohaks.  Meil Kaspariga oli aega ringi käia ja lõbustusi nautida väga napilt. Kahekesi reisil olemise miinuspool. Kogu aeg pidi keegi müügileti taga olema ja tegelikult oli kahekesi leti taga olla ikka poole lõbusam-mõnusam. Nii olime enamuse ajast üksteise ligi.

Larsid, Silja ja Gunvor lubasid lahkelt enda lõkkeaset kasutada. Neil oli nimelt tulealus olemas ja ilma selleta tuletegemine oli nukker lugu. Suurim kokkamine, mille seal ette võtsin, oli pannkoogitegu. Oli ju vaja uus pann ära testida! Päääris palju tainast tegin. Ei mäletagi, mitu tundi seal küürutasin ja ähkisin ning vastasin turistide küsimusele, kas need on müügiks, et otseselt pole, aga saavad koos meega pealekauba, kui mõne ehte ostavad. Mulle lihtsalt tundus, et imelik oleks oma käkerdisi müüa. Aga neile oli punase näo ja kange seljaga viikinginaine sääl lõkke kõrval tõeline elamus. Pannkoogid said siiski jaotatud suures osas meie endi, me sõprade ja nende vaeste inimeste vahel, kes soostusid Kaspariga viikingimalet mängima.

Söööööööök!

Suurema osa ajast pidin aga tänama enda nutikust ja Salvesti purgisuppe. Salvesti borš oli nii nämma ja samas nii ülilihtne teha! Sama kehtis ka purgiubade kohta, mis natukese konservlihaga panni peal praetuna andis taas mõnusa suutäie. Toorest liha polnud ma tihanud kaasa vedada ja jumal tänatud selle eest. Isegi sink ei pidanud reisi kuigi hästi vastu. Ja ega Rootsi poed tohutult kallid pole ka, väikese liharaasu ikka jõuab tee peal osta. Norra omadega on tõesti natuke teine lugu.

Borre viikingilaager oli imeilus! (foto: Tove Lodal)

Tänu sellele ei olnudki ma päris pidevalt lõkke külge aheldatud ja sain vahepeal lasta Kaspari laagri peale uitama. Ja ka ise vahepeal uitamas käia. Leidsin ühtkomateist huvitavat nii spetsiaalsetel luureretkedel kui ka nõudepesemisretkelt pann kaenlas ja pada käe otsas kõlkumas tagasi tulles…

Seesamune imeraamat

Üks suurimaid leide oli kilbisuurune ja -raskune ülimalt ilus ja suur ehteraamat, leedukate tehtud. Balti leidudest siis, Lõuna-Eesti teemasse sobib seega samuti hästi. Üliilusad pildid, aga nii raske, et kodust välja me seda küll enam vedada ei taha. Kes veel näinud pole, võite üritada uudistama tulla. Olin sellest teosest unistanud sellest kevadest saati, mil Cesises Daumantsi sepikojas seda lehtisesin. Ma hiilisin seda raamatut paar päeva, proovides veenda Kasparit, kelle käes parajasti kõik sularaha oli, et lähme vaatama, lähme-lähme, seal üks üliäge raamat 600 NOKi (80 euro) eest. Kaspar muidugi summat kuuldes põikles ja venitas. Aga peab ütlema, et kui raamatut lõpuks nägi, siis ei vaadanud sissegi, vaid hüüatas erutunult: “Me võtame selle!”

Viikingiaegne latern, pilt Jelldragonist. Meie oma väljanägemiselt sarnane, natuke lihtsam versioon.

Siljalt ja Larsilt saime vahetuskaubana ka mõnusa laterna. Ja Kaspar tõi oma ostlemisretkelt tagasi kaks üliedevat musta pühvlisarve, ühe mulle, teise talle. Nii nunnu!

Peaaegu pidin ära unustama püksid. Nende leidmine oli Borresse jõudes meie prioriteet nr 1, 2 ja 3, sest suures pakkimispaanikas olid just nimelt Kaspari muinaspüksid kotist välja jäänud. Ilmutus, et need sunnikud maha jäid, tabas aga Elot alles siis, kui olime poolel teel Paldiski sadamasse ja sedagi hilinemishirmus. Birkasse tõi meie sõber helmetegija- ja müüja Laura Kaspari püksid järgi, aga Borres pidi ta puhta püksata olema (loe: tänapäevaste pükstega).

Ka pükste leidmine oli üsna keeruline. Jah, palju oli slaavi stiilis nn kottpükse, mille peale Kaspar nina kirtsutas. Polevat tema stiil, liiga edev ja üldse mitte õige mehe püksid. Ma ise oleks küll teda tahtnud näha nendega ringi kekutamas, kas või huvi pärast. Aga kui ei taha, siis ei taha…

Olime juba üsna lootuse kaotanud, kui ühel päeval läksin Kaspariga külla meie naabrile, belglasele Wernerile, kes teeb vibusid, vibunooli ja muud põnevat. Kasparil oli temaga omaette suur vahetusprojekt käimas —  täielik Lewise malendite komplekt Kaspari poolt, Bütsantsi male ja uhked nooled Werneri poolt. Õnnelik inimene see Werner, sest Lewise malendite komplekti olid paljud endale tahtnud, aga hinda kuuldes kaotust tunnistanud.

Aitäh sellele paarile pükste eest! (foto: Espen Winpics Winther)

Ühesõnaga, Werneriga samal laagriplatsil oli ka üks telk, kus müüdi riideid. Nihkusin uudistama. Kohal oli üks meesterahvas, kelle silmad hakkasid särama, kui kuulis, et me Eestist. Tuli välja, et tema juured ka kuidagi natuke meiekandist. Tema naine aga oskas siis neid ÕIGEID pükse teha, sest seal nad rippusid, just Kasparit ootamas. Ainult sääred oli vaja ära lõpetada. Nii see kaup sündiski ja Kaspar on nüüd kahe muinaspüksi paari omanik.

Silmailu ja vaatamisväärsusi oli Borres mitmeid. Oli poolpaljas techno-viiking, oli siresääreline šoti rõivastuses tegelane, olid võitlejad ja oli lihtsalt edevaid patsides habemeid, lehvivaid juukseid… ja muidugi ei saa mainimata jätta kõiki neid ülikaunisti värvitud kangaid ja lõngasid… ohjaaa….

Järgmise suvekroonika osani!

Kõike head soovides

Elo

This slideshow requires JavaScript.

Rubriigid: muinaslaagrid, skandinaavia reis 2012, Uudised = News | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar