Liha siidriga ehk Halljärve larbiroog

Hea supi ürdisool

Taaskord üks postitus Elolt. Aga mitte Skandinaavia-reisist, see on hetkel poole peal — palju pilte ja mälestusi. Ma suskan vahepeale hoopis ühe mõnusa liharetsepti, mis sündis eile, 1. septembril Halljärve saarte saladuse larbil (muljetatakse larbist siin).

Selles retseptis ühendub varasem lihategemise kogemus ja intuitiivne loogika. Ahjupraadi olen palju teinud, lõkke peal liha kokanud aga tunduvalt vähem. Meeldiv tõdeda, et pole vahet, kus liha teed — kui liha valmistamine meeldib ja on käpas, siis tuleb see igal pool välja. Suur aitäh Kasparile, kes Põltsamaal mulle täitsa omaalgatuslikult siidrit kaasa ostis ja sellega pahaaimamatult aitas kaasa ülihea liha valmimisele! Ta muidugi ei mõelnud ostu tehes üldse lihale ega suurt ka Elole, vaid hoopis sellele, et kui Elo kiiresti siidrid ära jooks, siis oleks tema hillbilly‘st tegelasel Jackil millegi pihta oma õhupüssi paugutada. Kah lõbus tegevus, sai isegi proovitud ja erinevalt mõnest suutsid naised ikka kõik lasud pihta kõmmutada.

Aga nüüd roast…

Vaja läheb:

sea kaelakarbonaadi

siidrit (oli tavaline, heledas plekkpurgis, ok maitsega, proovin nime välja uurida)

soola

purustatud musta pipart

vürtsiteri

loorberi

natuke köömneid

Tamme talu hea supi ürdisoola (meresool, porrulauk, petersell, till)

kartuleid

kaalikat

kapsast

vett

rapsiõli

Kõigepealt ostsin Tartu turuhoonest ca 3,5 kg ilusat kamarata kaelakarbonaadi. Lõikusin selle larbieelsel õhtul tükkideks, panin samasse kilekotti ning raputasin peale purustatud (mitte jahvatatud!) musta pipart ning Tamme talu ürdisoola. Ma ei oska kogust öelda, see käis üsnagi tunde järgi. Tavaliselt liha kuivmarineerimise puhul eriti soola ei panda, aga selles ürdisoolas on seda suhteliselt vähe ja katse-eksituse tulemusel võin öelda, et vedelikku see lihast välja ei tõmmanud, tulemus oli mõnusalt mahlane. Jätsin liha ööseks tavalisse külmkappi ossa seisma.

Ilmajumalad polnud laupäeval meie poolt, ei koonerdanud nad ei vihma ega tuulega. Õnneks olid mul seljas villased muinasriided, oh kui hea! Nendega ringi rahmeldades oli isegi nii soe olla, et sain oma uhke vaselistega sõba teist külaelanikku soojendama anda. Aga jah,  Paunküla veehoidla äärde jõudes ei tekitanud lõkke ja toidu tegemine esialgu eriti entusiastlikku indu. Oleks tahtnud hoopis sooja tuppa, sooja kööki. Kui meil lubati lõpuks lõkketegemise ja mänguga alustada, sai meie šamaan siiski tule vägagi kiiresti üles ja luges peale ka vihmapeletavad sõnad. Need toimisid! Mingil määral.

Paja põhja valasin kõigepealt sutike rapsiõli. Mitte liiga palju, sest kaelakarbonaad oli ilusti läbikasvanud ja seega üsnagi rasvane. Algne plaan oli teha pool liha koos juurikatega enne ja pool pärast. Kuna lõkkepuudega oli meil aga paras ikaldus, siis otsustasin kogu liha kohe patta panna. Meie külaelanikud polnud sugugi selle vastu, eriti meessoost NPC-d (non-player characters). Mis saab selle vastu olla, kui suurem osa hautisest moodustab liha!

Alguses lasin lihal veidike niisama olla, siis valasin vett ka peale (aga mitte nii, et liha ära kataks). Ei tahtnud, et kogu kupatus põhja kõrbeks. Mitte, et meie “hautist” oleks esialgu suur põhjakõrbemise oht ähvardanud, pada rippus lõkke kohal üsna kõrgel ja alles Kaspari tagasi tulles saime teise kolmjalaga õigele, reguleeritavale kõrgusele panna (see kõrgus oli umbestäpselt otse puude peale).

Sool, loorber ja mõni tera vürtsi läks ka sisse.

Kui pada sai sellisele kõrgusele pandud, et leegid põhja limpsisid, valmis roog juba üsna kiiresti. Peagi sai lisatud ka porgand, kartul, kaalikas ja suti kapsast. Ja terve purgitäis siidrit!

Alguses mahtus juurviljasid üsna vähe, pärast näljaste kultistide-külaelanike ahnitsemist tekkis aga patta omajagu ruumi igast juurikate jaoks. Külaelanikud igatahes mõmisesid rahulolevalt ja eks ma ise olin ka igati rahul, et nii hõrgult mahlane ja suussulav ja kergelt suitsune tulemus oli.

Nii siis see roog vaikselt arenes ja valmiski. Alguses liha juurikatega, hiljem juurikad lihaga. Viimasele sai ka pandud sortsuke siidrit (rohkem lihtsalt polnud) ja pudel õlut. Kes sõid, need kiitsid. Aga egas need külla juhtunud mängijad enamuses kõõritasid rooga kahtlustavate pilkudega ja kurtsid täis kõhtu. Mis täis kõht neil pärast õnnetu ilmaga järve peal töllerdamist olla sai, see muidugi kokk Emma (ehk siis minu, Elo) pähe ei mahtunud. Täiesti aus toit oli ka, igati sõbralike kavatsustega pakutud. Meil külas ja lõkke ääres ju niiiiii hea, võiksite siia jäädagi…

Advertisements
Rubriigid: larp, rollimäng, Uudised = News. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Liha siidriga ehk Halljärve larbiroog on saanud ühe vastuse

  1. Pingback-viide: Suvekroonika 2. osa — Borre viikingilaager 2012. | Agelinde

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s